Ehalill Halliste, Külli Kõiv – Pae peal, gobelään, keraamika

Jõhvi linnagalerii 03.10. – 31.10. 2018

Jõhvi linnagaleriis saab vaadata 3.oktoobrist tekstiilikunstniku Ehalill Halliste gobeläänide ja Külli Kõivu keraamika näitust „Pae peal“.

                                                            Paelahmaka põues mu jalge all on merikarpide kohin.

                                                            Kuid ainult vaikust, mis palgel tal, ma peoga siluda tohin

                                                                                                           Ellen Niit. Paekivi laul, 1965

PAAS ehk paekivi – karbonaatkivimite (lubjakivi, mergel, dolomiit) rahvapärane nimetus eesti keeles.

4.mail 1992 aastal kinnitati paas ehk lubjakivi Eesti rahvuskiviks. Seda just Lasnamäe ehituspae

võimsa esile tõusu tõttu Põhja-Eesti pankrannikus, kus seda rahvakeeli paekaldana teatakse.

Paemurdjad on erinevatele paekihtidele aastasade jooksul ka otsekoheseid ja siiraid nimesid andnud nagu folkloor ikka: „nutukord“, „kollalõug, „ratsatäkk“, „papa ja mamma“, „tolline nahk“, „tige seitsmene“.

Paekivi on eesti rahvuskivi, mis oluliselt rikastab meie maa loodust ja kultuuri. Ilma selle rikkuseta poleks meil kirikuid, mõisaid, linnaelamuid ega paljusid teisi paehooneid sellisena nagu nad praegu on. Paeehitised on meid ümbritseva keskkonna endastmõistetav osa, eriti Põhja-Eestis. Selle osa olulisust tajume enamasti alles ajalooga silmitsi seistes, oma kodu ehitades või otsides meenet, mis võiks olla Eesti märk. Paas ei ole värvikirev, aga sellest esmapilgul hallist kivist võib leida imelisi mustreid. Ehalill Halliste on oma vaibaloomingus saanud innustavat ainest paekivi lõikepindadest.

Aegade hämarusse jäänud koorikloomade hordid sillutavad meie teed nii otseses kui kaudses mõttes. Kivistunud eluvormid on oma olemuselt lähedased keraamikale, kus algselt pehme, elus materjal – savi – muutub põletuse käigus tugevaks ja jälg sellest jääb sajanditeks.

Külli Kõivu keraamilised vormid ei püüa kivistisi kopeerida, need on pigem algseks inspiratsiooniallikaks, et vormiloomes edasi minna. Seeria „Käpalised“ ühendab veidi sürrealistlikku vormi sõnamänguga; käpalised, ehk orhideed armastavad samuti väga paekivipinnast. Käe vorm käpa asemel viitab aga inimese kohalolule kõikjal looduses, nii heas kui halvas.