Jõhvi linnagalerii 12.05.-31.05.2016
Konstantin Pätsi Vabaõhukooli õpetaja ja kunstnik, Tõnu Talve, eksponeerib oma teoseid linnagaleriis teist korda. Kunstnik on osalenud InSEA rahvusvahelistel Kongressidel 2003-2016, v.a. 2009 ja 2015. 2016 aprillikuu eelviimasel nädalal osales Kairos Ida ja Aafrika piirkonna InSEA kongressil, kus esines kahe ettekandega. Sai Egiptuse Kultuuriministeeriumi preemia panuse eest sidemete tugevdamisel. Kohapeal tegi Live-i, näidis-kunstitunni koos kohaliku muusika ja tantsuga ning esitles videot koos muusikaga Vabaõhukooli õpilaste ja õpetajate töödest.
Tõnu Talve peab eriti oluliseks muutumisvõimet, koostöösoovi ja suveräänsust. Oma kunstitegemise meetodi töötas välja enam kui 15aasta jooksul. Maalib siiani muusikaga samas voolus.
Põlemine on hulga huvitavam kui lihtsalt elulemine. See on elava võitlus elluärkamise nimel, janu. Ent kustutamisest on asi kaugel!
Tõnu Talve töödes põleb isegi vesi ja lumi, maast ja taevas rääkimata. Akt ei ole tema käsitluses mitte fakt, vaid kõigi võimalike aktsioonide ülekuumenenud üldistus. Seejuures paelub tuhast tõusev leek hoopis enam ja hõõgub kordades kauem kui kergsüttiv säde. Kunstnik ei ole avastusretkel kade – ta näib jagavat meiegaheldelt täpselt seda hetke, mil ka modell ise saab teadlikuks endas peituvast energiast.
Tõnu toob tagasi ammu tuhaks varisenud ajad ja majad. Või maalib täna (veel) reaalselt olemas olevatesse ehitistesse sisse doriangreiliku igaviku – kõigi võimalike stsenaariumide sümbioosi, mis ometi ei vähenda objekti tõepärasust. Sellest hoolimata, et iga nurgake, kaar või peegeldus juba põleb ja januneb, otsekui homset ei tuleksi kunagi. Küütleva süüdimatusega toob ta moodsate alternate taustale Vana-Egiptuse naise, kes kerkib sisuka kontrastina tänaseid tänavaid valluta ühemõttelise kehakultuse kohale. Nofretet ehtiv leek on aga midagi sootuks teistsugust – puutumatu. Nagu ei oleks kunstniku käsi siin üldse mängus.
Kui mehi portreteeris Tõnu Talve seni vaid kaudselt – rajatiste ja voogudena või püha instantsina, siis nüüd on maskuliinne ja vägagi sümpaatselt tegus sõnum jõudnud vaatajani otse- öelduna. Aga samas mitte ainult. Ka teised kiskjad on tabatud teolt, põletava igatsuse puurist välja murdmas. Ja oi kui palju on selle pealtnäha talitsetud tumeda leegi all peidus hoolega var-
jatud tuld! Kas T.T. on kiisude taltsutaja või hoopis nende kogenud nõustaja?
Elupõletus või puhastustuli? Kumb tahes, ei ole tunda maguskirbet kirehõngu, pigem suure sisemise power`I nüansirohket ja üllatuslikku avanemist seal, kus tavasilm seda märgata ei oskaks. Vaid autoportrees hoiab Tõnu Talve madalat profiili, justkui poleks leegid teda ennast kunagi läbinudki. See mulje on petlik. Põlemine kestab. Palju on veel avamata ja avastamata.
Läbi leekide iseenda poole.
