NAVITROLLA „NII JA NAA“, maal ja skulptuur

Jõhvi linnagalerii 08.04.16:00 – 08.04.19:00 01.2016

Kunstiloomingus on jumalikkust. Pildi loomine puhtale lõuendile on sama vaevarikas töö kui maailma loomine ei millestki. Veenduda saab selles lihtsa vaevaga – tuleb avada silmad ja sa näed mis loodud on. Ometi on nii jumala loodud maailma kui ka kunstniku pilt täis vastuoksusi. Võtame kas või esimese esmapilgul tühise paradoksi. Vaataja ja vaadeldav – kumb vaatab kumba ja kumb on tegelikult olemas? Kui vaadata maastikku, siis tegelikult pole ju üldse kindel, et see, mida me näeme on just see, mida näeme. Kas rohi on tegelikult roheline? Kas pilved taevas on ikka pilved või hoopis draakonid või vannipardid? Kui vaadata seda maastikku hiljem ,siis pole see enam sama maastik ja vastupidi jne, jne… Niisamuti on probleem pildi vaatamisega. Iga vaataja näeb pilti erinevalt. rääkimata selle mõistmisest. Isegi sama vaataja näeb pildis erinevaid asju erinevatel ajahetkedel ja erinevatel emotsionaalsetel häälestustel. Mis on see, mida näen? See, mida on kunstnik vaataja silmade ette mananud, pole ometi reaalsus, kuid vaataja ometi saab sellest teatava reaalsuse puudutuse kogemuse. Asjad lähevad eriti hulluks siis, kui vaataja on veel piisavalt kaine ja asjalik ning keeldub nähtut aktsepteerimast. Nii ei saa ju olla! Kuid vaadeldav sellepärast veel olematuks muutu. Või muutub? Iseküsimus on ka vaataja olemasolu. Inimesed on nagu seened. Võrreldes aja lõpmatu pikkusega (inimese seisukohalt) on meie arvatav olemasolu ülimalt lühike. Nii nagu meile tundub naeruväärselt lühike seenekübarate eksisteerimine. Ja ometi me ei saa öelda, et seent pole olemas. Selles valguse küsin ka ise endalt, kas olen olemas? Või olin olemas? Või hakkan olemas olema?

Nii ja naa.

Olen oma kunsti tegemisel vältinud inimühiskonnale iseloomulikke sotsiaalseid probleeme. Satun alati hämmingusse, kui kuulen plaanidest maakera kliimat ümber korraldada. Nagu oleks see sama lihtne kui toas mööblit ümber tõsta. Asjad pole mu meelest nii lihtsad. Aga ajaloo tundmine aitab mõista, et selline üleolev suhtumine on Maale ja inimestele endile ainult häda ja viletsust kaela toonud. Seetõttu on inimkonna usalduskrediit minu silmis algusest peale miinuses olnud. See on ka põhjus, miks ma inimest oma loomingus ei kujuta. Isegi lehetäi tundub usaldusväärsem tegelane kui inimene. Mulle ei paku huvi inimeste probleemid. Veel vähem kunsti probleemid. Olen väga huvitatud see-eest seente probleemidest. Ka pilvede probleem on huvitav. Lõvide ja pingviinide probleemid on ka äärmiselt intrigeerivad. Kes aga ütleb, kas üks on olulisem kui teine? Kuidas võtta.

Nii ja naa.

Kunstiloomingus on jumalikkust. Pildi loomine puhtale lõuendile on sama vaevarikas töö kui maailma loomine ei millestki. Veenduda saab selles lihtsa vaevaga – tuleb avada silmad ja sa näed mis loodud on. Ometi on nii jumala loodud maailma kui ka kunstniku pilt täis vastuoksusi. Võtame kas või esimese esmapilgul tühise paradoksi. Vaataja ja vaadeldav – kumb vaatab kumba ja kumb on tegelikult olemas? Kui vaadata maastikku, siis tegelikult pole ju üldse kindel, et see, mida me näeme on just see, mida näeme. Kas rohi on tegelikult roheline? Kas pilved taevas on ikka pilved või hoopis draakonid või vannipardid? Kui vaadata seda maastikku hiljem ,siis pole see enam sama maastik ja vastupidi jne, jne… Niisamuti on probleem pildi vaatamisega. Iga vaataja näeb pilti erinevalt. rääkimata selle mõistmisest. Isegi sama vaataja näeb pildis erinevaid asju erinevatel ajahetkedel ja erinevatel emotsionaalsetel häälestustel. Mis on see, mida näen? See, mida on kunstnik vaataja silmade ette mananud, pole ometi reaalsus, kuid vaataja ometi saab sellest teatava reaalsuse puudutuse kogemuse. Asjad lähevad eriti hulluks siis, kui vaataja on veel piisavalt kaine ja asjalik ning keeldub nähtut aktsepteerimast. Nii ei saa ju olla! Kuid vaadeldav sellepärast veel olematuks muutu. Või muutub? Iseküsimus on ka vaataja olemasolu. Inimesed on nagu seened. Võrreldes aja lõpmatu pikkusega (inimese seisukohalt) on meie arvatav olemasolu ülimalt lühike. Nii nagu meile tundub naeruväärselt lühike seenekübarate eksisteerimine. Ja ometi me ei saa öelda, et seent pole olemas. Selles valguse küsin ka ise endalt, kas olen olemas? Või olin olemas? Või hakkan olemas olema?

Nii ja naa.

Olen oma kunsti tegemisel vältinud inimühiskonnale iseloomulikke sotsiaalseid probleeme. Satun alati hämmingusse, kui kuulen plaanidest maakera kliimat ümber korraldada. Nagu oleks see sama lihtne kui toas mööblit ümber tõsta. Asjad pole mu meelest nii lihtsad. Aga ajaloo tundmine aitab mõista, et selline üleolev suhtumine on Maale ja inimestele endile ainult häda ja viletsust kaela toonud. Seetõttu on inimkonna usalduskrediit minu silmis algusest peale miinuses olnud. See on ka põhjus, miks ma inimest oma loomingus ei kujuta. Isegi lehetäi tundub usaldusväärsem tegelane kui inimene. Mulle ei paku huvi inimeste probleemid. Veel vähem kunsti probleemid. Olen väga huvitatud see-eest seente probleemidest. Ka pilvede probleem on huvitav. Lõvide ja pingviinide probleemid on ka äärmiselt intrigeerivad. Kes aga ütleb, kas üks on olulisem kui teine? Kuidas võtta.

Nii ja naa.