Jõhvi linnagalerii, kohvik „Mozart”
03.05.10:00:00 – 30.05.19:00:00 2013
Jõhvi (Gevi) esmamainimine Taani hindamisraamatus pärineb aastast 1240. Hilsemates ürikutes on küla nimena kasutatud ja Yeve, Jevy, Jewe. Kohalikus murdekeeles kõlas see Jõvi või Jovi. Keskajal oli Jõhvi kirikukihelkonna keskus ja ordumõisa asukoht.
Pärast Põhjasõda hakkas Jõhvit läbima Venemaa uut pealinna Peterburgi Lääne-Euroopaga ühendav postitee, mille tulemusena XIX sajaandil kujunes Jõhvi senisest teedesõlmest kohalikuks kaubanduskeskuseks. Peterburg-Tallinn-Paldiski raudtee rajamise järel 1870aastal kiirenes toonase väikealevi areng veelgi. 1889aasta kohtureformiga sai Jõhvist Alutaguse kohtupiirkonna keskus. XX sajandi algul oli Jõhvis elav kultuuri-ja seltsielu, siin asusid kool, haigla ja pritsimaja, kaks kirikut, tärklise- või õllevabrik. Jõhvi mõisasüdant ilmestas kaunis historistlikus stiilis mõisahoone.
Murranguline 1917aasta alguseks oli Jõhvi kasvanud väikelinna suuruseks alevikuks, kus elas 1300 inimest. Jõhvi kui linna ajaloos on märgilise tähtsusega 29.september 1917, mil Viru Maavolikogu nimetas Jõhvi alevikuks. Aastatel 1920-1930 oli Jõhvi alevavanemaks Aleksander Käbin, 1930-1933 Rodolf Lepik ja 1933-1938 Aleksander Danilevsky.
1920.-1930.aastatel kujunes Jõhvi ümbruskonda rajatud põlevkivikaevanduste ja põlevkivikeemiatehaste töötajaskonna kauabandus- ja teeninduskeskuseks. Alates 1929.a asus Jõhvi mõisa Kaitseväe 4.üksikjalaväepataljon ja sellest ajast on Jõhvi järjepidevalt olnud seotud sõjaväega.
Riigihoidja Konstantin Pätsi dekreediga anti 19.aprillil 1938 välja linnaseadus, millega kaotati alevid ning neile omistati linna staatus, teiste hulgas ka Jõhvile.
Uus linnaseadus hakkas kehtima 1.maist 1938, mis on ka Jõhvi linnaõiguse saamise daatumiks. Linnavanemaks ehk linnapeaks valiti A.Danilevsky ja linnasekretäriks G. Raudheiding. 1939aastal valiti uueks linnapeaks V.Härma, kes jäi sellesse ametisse kuni arreteerimiseni nõukogude võimude poolt. 1938aastal telliti Eesti Linnade Liidult ka Jõhvi lipp ja vapp. Lipu värvideks said roheline-valge-roheline. Vapp kujutas kilpi, millel kullast hirve pea rohelisel põhjal ja tagaplaanil kolm hõbedast kuuske punasel põhjal. Lipu ja vapi ametliku kinnitamiseni seaduses ettenähtud korras ei jõutud, kuna 1940aasta riigipööre seiskas kogu asjaajamise. 1.aprillil 1938 oli Jõhvis elanikke 2525.
14.oktoobril 1960 moodustati põlevkivitööstuspiirkonnast ühtne Kohtla-Järve linnale alluv haldusüksus ja Jõhvi kui omavalitsus likvideeriti.
Jõhvi linnaõiguse taastamine tõusis päevakorrale 1980aastate perestroika ja Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengutega. 1989aasta sügisel koguti kodanikualgatuse korras Jõhvi linnaõiguse taastamise nõudmisele üle 1000 allkirja ning moodustati Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastava Kogu, mille juhatusse kuulusid Tiit Haljand, Kaido Kooga, Vallo Reimaa ja Heldur Valdmann.
Jõhvi linnanõukogu esimesed valimised toimusid 2.veebruaril 1992, mil Jõhvi Linna Omavalitsuse Taastava Kogu kandidaadid said 10 kohta 18-st. Taastatud Jõhvi linnanõukogu esimesel istungil valiti esimeheks ja ühtlasi täitevkomitee esimeheks Aavo Keerme. 17.juunil 1992aastal kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium oma seadlusega Jõhvi omavalitsusliku staatuse.
Näituse fotovaliku tegi Kalev Prits, tekstide autorid on Anne-Ly Reimaa ja Vallo Reimaa.
Jõhvi Muuseumi Selts tänab toetuse ja abi eest Jõhvi Vallavalitsust, Eesti Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgruppi, OÜ Jovi, OÜ Printexit, Põlevkivimuuseumit, Iisaku muuseumit, Ainar Varinurme, Arthur Ruusmaad, Jevdokia Podgornajat, Imbi Margensit, Lii Kaldveed ja Lembit Ontonit.
