Jõhvi linnagaleriis eksponeerivad Eesti Keraamikute Liidu liikmed Külli Kõiv, Kattri Taklaja ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige Kerttu Varik keraamika ning tekstiilide näitust “Kuhu kaob aeg”.

Aega alati napib, see libiseb käest nagu liiv sõrmede vahelt. Tundub, et aeg liigub üha kiiremini, nii et meil ei ole enam AEGA millessegi süveneda. Tihti võtavad kogu aja väikesed igapäevased tööd ja toimetused, mis korduvad päevast päeva, tekitades oma kordustega monotoonse oravaratta, millesse sattudes on raske end loomingule häälestada. Kunstnikul tuleb sel puhul tihti valida mitte niivõrd hea ja halva, kuivõrd halva ja veel halvema vahel.

Kõigest hoolimata küpsevad kusagil alateadvuses aeglaselt mõtted ja loometööd ei saa tegemata jätta – vahel võtab see vähem, vahel rohkem aega.

Näitus kajastab aja halastamatut kulgu loometöö protsessis. Loometöö koosneb erinevatest etappidest ja nii mõnedki neist on silmale nähtamatud ning valminud teoses vaid asjatundjaile aimatavad. Teose idee sünd ja kujunemine võib olla vägagi pikk ja vaevarikas protsess, aga see on alles algus.

Külli Kõivu ja Kattri Taklaja keraamika on oma olemuselt eriti töömahukas ala, lisaks eseme/objekti savis valmistamisele tuleb see veel mitu korda spetsiaalses ahjus põletada. Tulemused võivad olla üllatavad nii positiivses kui negatiivses tähenduses. Põletuste vahepealne aeg on nagu omalaadne limbos viibimine, kui midagi enam teha ei saa, jääb üle ainult oodata, kuni selgub, millised on tulemused.

Tekstiili loomingu keskmes on dialoog looduse ja käelise sekkumise vahel.

Kerttu Varik alustab oma teoseid hetkest, kui püüab kaameraga kinni taimi, mustreid ja maastike fragmente – detaile, mis pealtnäha võivad olla märkamatud, kuid kätkevad endas rütmi ja ilu. Need pildid on tööde lähtepunkt.

Fotodele lisab järgmise kihi oma käte kaudu. Tikand võimaldab rõhutada joont, rütmi või kuju, luua ruumilisust ja materiaalsust, mis nihutab töö puhta fotograafia piiridest kaugemale. Nõela ja niidi aeglane ja korduv liikumine seob töödesse isikliku kohalolu ja intiimsuse.

Tekstiili loomingu keskmes on dialoog looduse ja käelise sekkumise vahel.

Need pildid on tööde lähtepunkt.

Fotodele lisab järgmise kihi oma käte kaudu. Tikand võimaldab rõhutada joont, rütmi või kuju, luua ruumilisust ja materiaalsust, mis nihutab töö puhta fotograafia piiridest kaugemale. Nõela ja niidi aeglane ja korduv liikumine seob töödesse isikliku kohalolu ja intiimsuse.

Teosed kanduvad edasi kangale, kasutades sifoonkanga digitrükki, et anda pildile uus elu ja 3D-mõõde. Kangas oma läbikumavuse ja õrnusega, laseb valgusel ja ruumil teosega suhestuda, luues visuaalseid kihistusi ja uusi vaatenurki.

Külli Kõiv, Kattri Taklaja keraamika ja Kerttu Varik tekstiilide kaudu püüavad loomeprotsessi läbi ideede ja tehnoloogiate vaatajale võimalikult lähedale tuua, et kasvõi osaliselt vastata küsimusele: “Kuhu kaob aeg?“.